Cinema Dentata: "Possession" (1981)

HÕFF pole sugugi ainus võimalus suurel kinolinal friigiõudukaid vahtida: Sõpruse igakuine Cinema Dentata veereb aga edasi ning sedapuhku ehk isegi paremini kui kunagi varem. Märtsi viimasel päeval oli kultuskino ekraanil tunamullu meie seast lahkunud poola lavastaja Andrzej Zulawski meistriteos "Vaimust vaevatud" – räige šokifilm, mida sobib kõige paremini kirjeldada kui "Hiilguse" ("The Shining", Stanley Kubrick) ja "Põrgusigitise" ("Hellraiser", Clive Barker) haiglast kokteili. Või ehk pisut päevakajalisem võrdlus: "Possession" on justkui tänavu parima filmi Oscari võitnud "Vee puudutuse" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro) täiskasvanute versioon. Ehkki ma pole päris kindel, et keegi kunagi nii täis kasvab, et Zulawski hullumeelsuseks täielikult valmis olla.

Väita, et "Possession" on klassikalises mõttes hea film, oleks ehk liialdus, küll aga kuulub see šokifilmide paremikku ning väärib oma kohta teiste veidrate ja eriskummaliste kultusfilmide seas. Filmi peamine häda on tema kahetunnine kestusaeg, mis pole kaugeltki vastavuses süžee sisutihedusega. Kuigi imelik on "Possession" kohe algusest peale, kisub lugu filmi kulgedes aina pöörasemaks ja segasemaks, jättes lõpuks järele pigem arutute performance-stiilis etteastete kollektsiooni kui tervikliku mängufilmi. Samas on äärmuslik eksperimentalism üks põhjustest, miks "Vaimust vaevatud" niivõrd sügavale mällu sööbib, nii et nõuda hullult kunstnikult koherentsemat visiooni pole kuigi õigustatud. Sellegipoolest – lühem ja tabavam saanuks film olla kindlasti, isegi kõigi oma pöörasuste juures.

Kellele ekstreemkino passib, leiab siit nii mõndagi huvitavat – šokeeriv ja rõve on "Possession" kohe kindlasti. Põnev on jälgida ka noort Sam Neilli (kes näeb endiselt välja nagu Freddie Highmore), kuna nii räiges teoses pole "Jurassic Parkist" tuntud näitleja minu teada rohkem kaasa löönud. Ehkki filmi peamine staar on ikkagi Zulawski, kes kõik need jälkused ja õudused välja mõtles ning efektimeistrite abil ekraanile tõi.