Umbes kuu aja eest nägin filmi nimega "Bad Ronald" ‒ see on "üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm", nagu ma toonases arvustuses ütlesin. Samuti julgesin ma arvata, et "Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi". Kuna "Bad Ronaldi" põnev lugu ei tahtnud paari järgneva päeva jooksul sugugi ununeda, otsustasingi nimetatud romaani ette võtta ning seda valikut ma muidugimõista kahetsema ei pea: minu vaimustusest annab tunnistust juba fakt, et ma selle teose põhjal oma elu esimest raamatuarvustust kirjutan. Olgu öeldud, et raamatutega on mul alati sõbralik suhe olnud, aga minu ampluaa on reeglina suhteliselt kesine: kui kohustuslik kirjandus ja lasteraamatud kõrvale jätta, piirdun tavaliselt näitlejate ja muusikute biograafiatega. "Bad Ronald" oli selles suhtes igati teretulnud vaheldus.
Ja "Bad Ronald" on vaheldus selle sõna kõige ekstreemsemas tähenduses. Kuna filmiversiooni näol oli tegemist küllalt leebe telefilmiga, julgesin eeldada, et ka raamat võiks samale sihtgrupile suunatud olla. Igatahes nõrganärvilistele mittesobivat materjali ma siit leida ei lootnud, vähemalt mitte eriti suures koguses. Seetõttu olin ma päris üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, kui juba 24. leheküljel üpris üksikasjalikult ühe rõõmsameelse 11-aastase tüdruku vägistamist kirjeldati. Filmis oli sama olukord lahendatud õnnetusjuhtumina (jah, ma tean, kui absurdselt see kõlab). Nimetatud katkend on oma detailsuse poolest ilmselt kogu teose jõhkraim hetk, aga räiget füüsilist ja ka vaimset vägivalda jagub küllaga raamatu teisegi poolde. Aga "Bad Ronaldi" vägivald ei tundu sugugi pealesurutud või üleliigne ‒ see mängib nimitegelase vastu antipaatia tekitamises üliolulist rolli, mis raamatu lõpuks end täielikult ära tasub. Ei oleks suur liialdus öelda, et Ronald Wilby on kõige jälestusväärsem tegelane, kellega iial kokku puutunud olen.
Otsesele jõhkrusele lisaks on raamatus hulganisti ka rahulikumaid, mõneti isegi igavaid episoode, mis kirjeldavad peamiselt Woodide perekonna rutiinset igapäevaelu, aga need ainult võimendavad Ronaldi tegude brutaalsust ja ebainimlikkust, mitte ei jää augutäitena jalgu. Buildup'iks seda nimetada ei saa, kuna Ronaldi rõvedad ideed tulevad enamasti suhteliselt tühja koha pealt ja lugeja jaoks ootamatult, kuid teose põnevamatele hetkedele lisab kontrast tavaeluga vunki juurde küll. Lugeja ju teab, et millegagi peab Ronaldi pikaajaline jälgimistöö ja ebaterve iha endast nooremate tüdrukute vastu kulmineeruma ning mõningane tegevusetus romaani keskosas mõjub kui vaikus enne tormi. Pinge loomises on Vance igatahes meisterlik.
Kokkuvõtlikult: soovitan kõigile, kes end tabude põhjalikumast käsitlusest hirmutada ei lase. See on põnev ja häirivalt realistlik lugu, mille tuttavlikud elemendid Ronaldi lugejale hetkiti ebameeldivalt lähedale toovad.
Filmihuvilisena on raamatute lugemise ajal pea võimatu mitte ette kujutada, millisena käesolev teos kinolinal välja võiks näha. "Bad Ronaldi" ajal (eriti lõpupoolel) püsis vaimusilmas selline gritty seitsmekümnendate stiilis thriller ‒ tunnetuslikult umbes midagi "Black Massi" ja "The Conjuringi" vahepealset. James Wani režii oleks igatahes möödapääsmatu. 1974. aasta filmiversioon on eraldiseisvalt täitsa korralik, aga raamatu adaptsioonina ei kõlba ta kuskile.
Ja "Bad Ronald" on vaheldus selle sõna kõige ekstreemsemas tähenduses. Kuna filmiversiooni näol oli tegemist küllalt leebe telefilmiga, julgesin eeldada, et ka raamat võiks samale sihtgrupile suunatud olla. Igatahes nõrganärvilistele mittesobivat materjali ma siit leida ei lootnud, vähemalt mitte eriti suures koguses. Seetõttu olin ma päris üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, kui juba 24. leheküljel üpris üksikasjalikult ühe rõõmsameelse 11-aastase tüdruku vägistamist kirjeldati. Filmis oli sama olukord lahendatud õnnetusjuhtumina (jah, ma tean, kui absurdselt see kõlab). Nimetatud katkend on oma detailsuse poolest ilmselt kogu teose jõhkraim hetk, aga räiget füüsilist ja ka vaimset vägivalda jagub küllaga raamatu teisegi poolde. Aga "Bad Ronaldi" vägivald ei tundu sugugi pealesurutud või üleliigne ‒ see mängib nimitegelase vastu antipaatia tekitamises üliolulist rolli, mis raamatu lõpuks end täielikult ära tasub. Ei oleks suur liialdus öelda, et Ronald Wilby on kõige jälestusväärsem tegelane, kellega iial kokku puutunud olen.
Otsesele jõhkrusele lisaks on raamatus hulganisti ka rahulikumaid, mõneti isegi igavaid episoode, mis kirjeldavad peamiselt Woodide perekonna rutiinset igapäevaelu, aga need ainult võimendavad Ronaldi tegude brutaalsust ja ebainimlikkust, mitte ei jää augutäitena jalgu. Buildup'iks seda nimetada ei saa, kuna Ronaldi rõvedad ideed tulevad enamasti suhteliselt tühja koha pealt ja lugeja jaoks ootamatult, kuid teose põnevamatele hetkedele lisab kontrast tavaeluga vunki juurde küll. Lugeja ju teab, et millegagi peab Ronaldi pikaajaline jälgimistöö ja ebaterve iha endast nooremate tüdrukute vastu kulmineeruma ning mõningane tegevusetus romaani keskosas mõjub kui vaikus enne tormi. Pinge loomises on Vance igatahes meisterlik.
Kokkuvõtlikult: soovitan kõigile, kes end tabude põhjalikumast käsitlusest hirmutada ei lase. See on põnev ja häirivalt realistlik lugu, mille tuttavlikud elemendid Ronaldi lugejale hetkiti ebameeldivalt lähedale toovad.
Filmihuvilisena on raamatute lugemise ajal pea võimatu mitte ette kujutada, millisena käesolev teos kinolinal välja võiks näha. "Bad Ronaldi" ajal (eriti lõpupoolel) püsis vaimusilmas selline gritty seitsmekümnendate stiilis thriller ‒ tunnetuslikult umbes midagi "Black Massi" ja "The Conjuringi" vahepealset. James Wani režii oleks igatahes möödapääsmatu. 1974. aasta filmiversioon on eraldiseisvalt täitsa korralik, aga raamatu adaptsioonina ei kõlba ta kuskile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar