AASTA PARIM ÕUDUSFILM
"The Final Girls"
Olen PG-13 reitinguga õudukate osas alati skeptiline olnud, aga "The Final Girlsi" puhul jään kriitikaga tagasihoidlikuks ‒ hea slasher on hea ka ilma ojadena voolava vereta. Metaõudukad on reeglina minu žanrisisesed lemmikud ning kui need veel 80ndate lõikumisfilmidele (eelkõige "Reede 13" seeriale) viitavad, on hea ajaviide praktiliselt garanteeritud. Mis siinpuhul jõhkruse ja tooruse vallas puudu jääb, tehakse kenasti tasa korralikult kirjutatud karakteritega, kelle käekäik vaatajale ootamatult palju korda läheb ‒ filmis on õudusfilmi kohta äraütlemata palju südant. Poleks osanud iial arvata, et mõni slasher mul silma märjaks võib võtta.
Olen PG-13 reitinguga õudukate osas alati skeptiline olnud, aga "The Final Girlsi" puhul jään kriitikaga tagasihoidlikuks ‒ hea slasher on hea ka ilma ojadena voolava vereta. Metaõudukad on reeglina minu žanrisisesed lemmikud ning kui need veel 80ndate lõikumisfilmidele (eelkõige "Reede 13" seeriale) viitavad, on hea ajaviide praktiliselt garanteeritud. Mis siinpuhul jõhkruse ja tooruse vallas puudu jääb, tehakse kenasti tasa korralikult kirjutatud karakteritega, kelle käekäik vaatajale ootamatult palju korda läheb ‒ filmis on õudusfilmi kohta äraütlemata palju südant. Poleks osanud iial arvata, et mõni slasher mul silma märjaks võib võtta.
SUURIM ÜLLATAJA
"The Canal"
Viimasel HÕFFil nähtud "Kanali" suhtes puudusid mul igasugused ootused ‒ mingil arusaamatul põhjusel pole see film kuskilt erilist tagasisidet saanud. Oleksin ilmselt isegi "Kanali" huviorbiidilt pääsema lasknud, kui HÕFF seda üllatuslikult hirmsat teost oma suurde saali toonud poleks. Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Aasta õudseima filmi kategooriat mu valikus hetkel veel pole, aga "The Canal" pretendeeriks sellele tiitlile küll. Üllatus missugune!
PARIM KINOLEVIFILM
"The Green Inferno"
"The Green Inferno" pole tingimata parim õudusfilm, mida 2015. aasta jooksul Eesti kinodes näha sai (seda otsides tasuks vaadata pigem "It Followsi" suunas), aga ta on oma natuuri poolest kahtlemata kõige erilisem. Ennekõike seetõttu, et tegu on aastate eest välja surnud kannibaližanri elustamiskatsega ning ainuüksi asjaolu, et seesugust filmi Eesti kinolevi jaoks kõlbulikuks peeti, on küllalt märkimisväärne. Üldiselt ei mõjunud Eli Rothi kauaoodatud tagasitulek nii šokeerivalt, nagu loodetud oli, aga omataoliste teoste seas on "The Green Inferno" selgelt üks säravamaid tükke. Seesuguseid tagasivaateid aja jooksul unustusehõlma vajunud alamžanritele võiks õudukamaastikul hoopis rohkem ette tulla.
PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA
Tänavusel PÖFFil nähtud "Deathgasm" on praktiliselt ideaalne splatter. Kui puhtalt filmina võiks siingi kategoorias "The Final Girls" võidutseda, siis "Deathgasmi" vaatamine annab oluliselt lõbusama elamuse, isegi kui sisu peale erilist rõhku pandud pole. Tavaliselt langevad sedasorti filmid enamvähem ühte auku ning pakuvad vaid ajutist lõbu, aga "Deathgasm" on erakordselt värske ja kõige positiivsemas mõttes sõge andmine. Tegijatepoolne rõõm ja kirg paistab kenasti välja ning huumor, mis suuremas osas metal-muusika austajatele suunatud, on eranditeta tabav. Ühtlasi on tegu ainukese 2015. aasta õudusfilmiga, mida olen näinud rohkem kui ühel korral. Säärast entusiasmi ja energiat tahaks tihemini näha!
PARIM JÄRG
"Sharknado 3: Oh Hell No!"
Kuna 2015. aastal tehti vaid üks film, mis saatis David Hasselhoffi kosmosesse, on selles kategoorias valik lihtne ‒ "Sharknado" kolmas osa on parim nii järje kui ka niisama hullumeelse õuduskomöödiana (ehkki sõna "õudus" tuleks sellise filmi puhul suhteliselt lõdvalt tõlgendada). Kuna "Sharknadot" toodab odavfilmistuudio The Asylum, pole nende pöörastel ideedel mingisuguseid piiranguid ega tsensuuri, nii et realiseerida võib absoluutselt kõike, mis stsenaristidel pähe tuleb, ja see paistab lõpptulemusest hiilgavalt välja. "Sharknado" seeria minetab reeglid, ratsionaalsuse ja loogika ning tulemuseks on midagi ennenägematult lõbusat.
PARIM TELESARI
"Ash vs Evil Dead"
Meie lemmiku mootorsaekäelise kangelase tagasitulekut on oodatud pikki aastaid, nii et siinne võit ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Lõppenud aasta tõstis õudussarjade vallas jällegi lati kõrgemale (pean eelkõige silmas Ryan Murphy "Screams Queensi"), aga nostalgia vastu ei saa ja Ash võtab teenitult oma. Olgugi, et "Ash vs Evil Dead" ei möödunud täielikult ilma mõõnadeta, sisaldas esimene hooaeg tervikuna piisavalt palju ikoonilisi momente, et mu siiras poolehoid ära teenida. Bruce Campbell on tagasi oma klassikalises rollis ja tema iganädalane kohtamine on pikaajalisele fännile tõeline nauding. Nüüd tuleb vaid järgmist hooaega oodata!
PARIM LAVASTAJA
Todd Strauss-Schulson ("The Final Girls")
Võiks ju arvata, et Eli Rothi "Knock Knock" ja "The Green Inferno" tagavad talle ka parima lavastaja tiitli, aga temagi kogemus ei suuda vastu seista Strauss-Schulsoni äraütlemata stiilsele režiile. Filmi esimene pool on visuaalses mõttes küll suhteliselt konventsionaalne, aga lõpuvõitluse lavastajatöö on täiesti fenomenaalne, meenutades korraga nii Argento, Snyderi kui Wrighti õnnestunumaid teoseid ning säilitades sealjuures ikkagi omajagu originaalsust. Võib vaid unistada, et mõnes tõelises 80ndate slasher'is midagi nii ilusat näha saaks. Nüüd tuleb loota, et "The Final Girlsi" edu innustab Strauss-Schulsonit žanrit edaspidigi avastama, kuna temasuguseid visionääre läheb alati tarvis.
PARIM NÄITLEJA
Deanna Dunagan ("The Visit")
Häid kandidaate on palju, aga vaevalt keegi sel aastal parima näitleja tiitlit Dunaganist rohkem väärib. Tema roll Shyamalani "The Visitis" on põhimõtteliselt villain'i oma ja nagu keegi kunagi ütles, on film täpselt nii hea kui tema kurikael. Ja Dunagan on tõesti fantastiline. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, aga Dunagan saab sellega mängleva kergusega hakkama ‒ tema häirivalt realistliku soorituse tõttu olen isegi omaenda vanaema suhtes kergelt kahtlustavaks muutunud. Igatahes on selge, et sellistesse kaugustesse ulatuv variatiivsus nõuab näitlejalt tohutut talenti.
HALVIM ÕUDUSFILM
"Paranormal Activity: The Ghost Dimension"
Juba teist aastat järjest valin halvimaks filmiks kinolevisse pääsenud found footage stiilis üles võetud tondiloo, nii et küllap võib siit nii mõndagi välja lugeda. Olen värisevast käsikaamerast, ebamäärastest kummitustest ning kahe eelnimetatu kombinatsioonist täiesti tüdinenud ega üritagi "Paranähtuste" viiendast sissekandest midagi positiivset leida. See on üdini halb film, mis ei tööta ka kõige primitiivsemal tasemel ega paku midagi uut isegi neile, kel varasemad osad nägemata. Ehmatuskohad ja ööstseenid mõjuvad tüütult, tegelased võltsilt, 3D ebavajalikult ‒ totaalne ebaõnnestumine igal rindel. Ei soovitaks isegi lollidele teismelistele, kes tavaliselt sedasorti filmide peale pöördesse lähevad ja igasuguse väärikuse kaotavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar