laupäev, 12. detsember 2015

"Scream Queens" (2015) - 1. hooaeg

Õudukafännide seas veidravõitu antoloogiasarja "American Horror Story" abil kiirelt tuntust kogunud Ryan Murphy alustas sel sügisel uhiuue seriaaliga. Läbivast absurdihuumorist lokkav "Scream Queens" on vastuvõtlikumale žanrifanaatikule tõeline maiuspala, kuna lisaks traditsioonilise slasher'i ülesehitusele ja pidevatele popkultuuri-viidetele on üle pikkade aastate õudusžanrisse tagasi toodud "Halloweenist" tuntud Jamie Lee Curtis, kes teadupoolest üks meie aja legendaarsemaid scream queen'e on. Lisada juurde veel Murphy nutikas (ja võrdlemisi must) huumorimeel, omapärane stiil ja Emma Roberts ning saamegi ühe praeguse hetke lõbusama sarja, mille sihilikult jabural stsenaariumil mitte mingeid loomingulisi piire pole.

"Scream Queens" on algusest peale küllalt konkreetne satiir, mille tegelased rohkem karikatuure kui reaalseid inimesi meenutavad, nii et tugevat emotsionaalset sidet tekkida ei saa - just nagu slasher'itele alati kohane olnud on. Huumor jätab õudusfaktori kiiresti tagaplaanile ning see on ilmselt ka üks põhjustest, miks konservatiivsemad žanrifännid sarja veel avasüli vastu pole võtnud. Tegelased on peaaegu eranditult täielikult idioodid ning see võib esmalt pisut ehmatavalt mõjuda, kuid sarja kulgedes hakkab lokkav debiilsus hetketi isegi naturaalsena tunduma. Mõne tegija käes muutuks selline karakterite käsitlus kiiresti tüütuks ja üksluiseks, aga Murphy suudab nendest idiootidest äärmiselt huvitavad tegelaskujud luua, kes üheski episoodis oma sügava ja põhjaliku rumalusega üllatamast ei lakka. Lisaks Emma Robertsile, kes selliste rollidega varemgi hiilanud on, saavad külmade ilueedidena hästi hakkama ka Glen Powell ja Billie Lourd – minu kaks isiklikku lemmikut. Powelli mängitud Chad Radwell on traditsiooniliselt isekas ja kitsarinnaline jock, keda päriselus keeruline mitte vihata oleks, kuid sarjas on ta mingil veidral põhjusel oma väikluses erakordselt sümpaatne ja tore tegelane, kelle arulagedaid ja alatihti täiesti seosetuid väljaütlemisi alati lust kuulata on. Lourdi kehastatud Chanel #3 väga eemaletõukavalt rumal tegelikult polegi, ta võiks mulle oma kuiva huumori tõttu ehk reaalsuseski meeldida, kuid hingetu ja ebainimlik on ta ikkagi. Täpsustuseks ütlen, et eelnimetatud omadused pole selle sarja kontekstis sugugi halvad.


Kuna tegu on idee poolest ikkagi whodunit'iga, on loogiline, et suur roll on mängida ka mõrvamüsteeriumil ja selle järkjärgulisel lahti rullumisel. "Screami" sarja puhul rääkisin, et edukat äraarvamismängu on sarjavormis keeruline (või lausa võimatu) teostada, aga tuleb tunnistada, et "Scream Queens" tuleb selle ülesandega täitsa esinduslikult toime. Oma koht on siin muidugi ka asjaolul, et tegelasteks on enamjaolt ettearvamatu ja ebaloogilise käitumisega sotsiopaadid, nii et mõrv ei ole ühegi karakteri jaoks liiga suur hüpe. Lisaks on sari piisavalt goofy, et omaenda kehtestatud reeglitest mitte ülemäära hoolida. Silmnähtavaid sisuauke sellegipoolest pole.

Nagu sarjade puhul ikka kipub olema, on siingi 13 episoodi hulka sattunud ka pisut nõrgemaid ja igavamaid, kuid üldmulje jääb siiski üdini positiivne. Mul on väga hea meel näha, et õudusžanr ja slasher'i-kultus imbub vaikselt ka telesse ning seda veel eriti millegi nii õnnestunu kui "Scream Queensi" näol. Murphy ei saanud ilmselt küll nii eufoorilist vastuvõttu, kui ta oodanud oli, ja madalad vaatajanumbrid võivad teise hooaja tegemise kahtluse alla seada, aga korraliku sarjaga on tegemist sellegipoolest ning olen kindel, et avatuma meelega õudukafännid suudavad seda ka vastavalt hinnata. Mina jään igatahes järge ootama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar